Suche
Mein Konto
Söögitoruvähi esinemissagedus keskealiste ameeriklaste seas on hüppeliselt tõusnud, mida üks ekspert nimetab "murettekitavaks" leiuks.
Eelmisel kuul Marylandis Bethesdas toimunud seedehaiguste nädala 2022 konverentsi jaoks avaldatud kokkuvõte näitab, et söögitoruvähi esinemissagedus 45–64-aastaste ameeriklaste seas on aastatel 2012–2017 peaaegu kahekordistunud.
Teadlased pole veel kindlaks teinud, mis selle hüppe põhjustab ja kuna see uuring viidi läbi Floridas, on oht, et keskkonnategurid võivad olla seotud osariigi osadega.
Tulemused on aga murettekitavad ja Texase ülikooli MD Andersoni vähikeskuse seedetrakti meditsiinilise onkoloogia professor dr Jaffer Ajani usub, et võib-olla on aeg kehtestada juhised selle kohta, millal peaksid inimesed vähi sõeluuringule minema.
Uurijad leidsid, et keskealiste ameeriklaste söögitoruvähi esinemissagedus peaaegu kahekordistus aastatel 2012–2017, kuigi see jäi vanemates ja nooremates vanuserühmades samaks.
Ajani ütles DailyMail.com-ile, et söögitoruvähk on üks ohtlikumaid vorme ja inimestel, kes avastavad, et nad on haiged kohe, kui neil ilmnevad sümptomid, on oluliselt suurem surmaoht.
Ta võrdleb vähi raskusastet kõhunäärmevähi omaga, mida peetakse laialdaselt üheks haiguse tõsisemaks vormiks.
Dr Jaffer Ajani (pildil) ütles DailyMail.com-ile, et kui tulemusi on võimalik mujal korrata, on tervishoiujuhtidel aeg kehtestada söögitoruvähi sõeluuringu standardid.
Konverentsil, mis on üks suurimaid seedetrakti ekspertide jaoks maailmas, esitletud uuringud hõlmasid kogu perioodi jooksul andmeid ligikaudu viielt miljonilt Florida elanikult.
Osalejad, kõik täiskasvanud, jagati kolme rühma. 18–44-aastaseid peeti “noorteks”, 45–64-aastaseid “keskealisteks” ja üle 65-aastaseid “vanemateks”.
Kõige tõenäolisemalt haigestus vähki vanemal rühmal, 2017. aastal esines vanuserühmas 140 juhtu 100 000 inimese kohta – see arv püsis kogu perioodi jooksul muutumatuna.
Noores rühmas esines minimaalselt söögitoruvähi juhtumeid, mis samuti püsis kogu uuringuperioodi vältel konstantsena.
Keskmises rühmas täheldati aga suuri nihkeid ilma selge selgituseta.
Ajanil, kes ei osalenud uurimistöös, on aga mõned teooriad, miks see nii võib olla.
Esiteks on võimalik, et märkimisväärne keskkonnareostus – mille eest tervishoiuasutused on tungivalt hoiatanud – võib vallandada selle haiguse arengu.
Toidud võivad sisaldada ka insektitsiide või muid kemikaale, mis kahjustavad seedetrakti.
Suurenenud risk on ka rasvunud inimestel – umbes 40 protsenti ameeriklastest – või kõrvetiste all.
Keskkonnategurid võivad samuti mängida rolli, eriti kui tulevased uuringud erinevates osariikides ei anna sarnaseid tulemusi, mis võib tähendada, et eriti Florida keskkond seab elanikud ohtu.
Esmane viis vähi otsimiseks on endoskoopia, mille käigus arst pistab inimese suhu ja makku pika toru, mille otsas on kaamera (failifoto).
Mõlemal juhul kulub tõenäoliselt aastaid täiendavaid uuringuid, et teha kindlaks, kas see on lihtsalt radaripilk või oluline probleem, millega tervishoiuasutused peavad lähiaastatel tegelema.
Vähi avastamiseks on kaks peamist viisi – ja varajane avastamine võib olla ülioluline, sest see suurendab oluliselt inimese ellujäämisvõimalusi, kui pahaloomuline haigus avastatakse varem.
Levinuim viis on endoskoopia – kolonoskoopiaga sarnane protseduur, mille käigus arst pistab inimese kehasse pika toru, mille otsas on kaamera, et vaadata endasse.
Endoskoopias kasutatakse aga suud, mitte pärakut.
Erinevalt kolonoskoopiast, mis on kõige usaldusväärsem meetod käärsoolevähi tuvastamiseks, ei ole endoskoopia alustamiseks normaalset vanust.
Ajani ütleb, et kui neid andmeid mujal korratakse, võib meditsiinilise luurekogukonna ülesanne kokku tulla ja määrata sõeluuringute vanus.
Ta pooldab ka vedelate biopsiate kasutamist vähi sõeluuringu vahendina. Kuigi endoskoopiad võivad olla ressursimahukad – ta ütleb, et praegu ei ole ilmselt võimalik kõiki kõrge riskiga inimesi isegi siis, kui juhised on olemas, läbi vaadata –, on biopsiate jaoks vaja ainult vereproovi.
Vedelbiopsiad võivad aidata teadlastel rohkem teada saada inimese veres oleva DNA kohta ja teha kindlaks, kas kasvugeenides on mutatsioone, mis viitavad kasvajale.