Uuringu kohaselt on nõbupaaride lapsed haavatavad tõsiste vaimse tervise probleemide suhtes

Uuringu kohaselt on nõbupaaride lapsed haavatavad tõsiste vaimse tervise probleemide suhtes

Sugulusabielud tekivad lähisugulaste või esimeste nõbude vahel. Ajakirjas JAMA Psychiatry avaldatud värskest uuringust selgub, et esimese nõbu abieludest sündinud lapsed saavad kolm kuni viis korda tõenäolisemalt mingil eluetapil ravimeid meeleoluhäirete, nagu ärevus ja depressioon, raviks. Lisaks määratakse neile kaks korda suurema tõenäosusega antipsühhootikume ajuhäirete, näiteks skisofreenia, raviks.

Kuigi teadlased ei selgitanud välja, miks see risk tekkis, on varasemad uuringud leidnud, et sellistel lastel on kõige tõenäolisem ühe geeniga häired, nagu sirprakuline aneemia, tsüstiline fibroos, Fragile X sündroom ja Huntingtoni tõbi, mis põhjustavad kognitiivseid ja õppimishäireid. Need tingimused tekivad siis, kui selliste laste vanemad pärivad teatud DNA ühiselt vanavanemalt.

Eluaegne vastuvõtlikkus skisofreeniale, depressioon

Teadlased uurisid 363 960 inimest, kes sündisid Põhja-Iirimaal aastatel 1971–1986 ja elasid kuni 2014. Kohe pärast lapse sündi küsiti tema vanematelt, kui lähedalt nad on omavahel seotud. Osalejate vaimset tervist uuriti, analüüsides nende antipsühhootiliste ja ärevusvastaste ning antidepressantide retsepte aastatel 2010–2014.

Uuringute järgi oli peaaegu igal kümnendikul lapse vanemad lähisugulased või sugulased. Keskmiselt on eluaegne risk skisofreeniasse haigestuda 0,3–0,66 protsenti, nõbu lastel on see aga kaks korda kõrgem. See tähendab, et on 99-protsendiline tõenäosus, et sellised lapsed vajavad mingil eluperioodil antipsühhootilisi ravimeid.

Enamiku inimeste jaoks on eluaegne risk depressiooni haigestuda 10 protsenti, nõbude lastel aga kolm korda suurem. See võrdub 70-protsendilise tõenäosusega, et neile ei määrata kunagi antidepressante.

Autorid lisasid, et ühe geeniga seotud häired võivad isoleeritud kogukondades olla laialt levinud isegi siis, kui sugulaste seas sigimist ei toimu. Selle kohaselt peaksid esimesed nõod, kes soovivad abielluda, saama geneetilist nõustamist ja oskusteavet kaasnevate riskitegurite kohta.

Enne seda uuringut avaldasid Leedsi ja Bradfordi ülikoolid 2013. aastal uuringu, mis näitas, et esimeste nõbude lastel on kaks korda suurem tõenäosus haigestuda surmaga lõppenud kaasasündinud defektidele, nagu Downi sündroom, samuti südame- ja kopsuprobleemid.

Sugulusabielud ja järglaste vaimne tervis

Veresugulased Abielud on ajalooliselt olnud praktikas Lähis-Idas, Lääne-Aasias ja Põhja-Aafrikas, aga ka nendest piirkondadest pärit Euroopas, Austraalias ja Põhja-Ameerikas elavates väliskogukondades. Uuringud Varem on leitud, et sellised psühholoogilised häired nagu sotsiaalne foobia, generaliseerunud ärevushäire, spetsiifiline foobia, suur depressioon ja isiksusehäired on sugulusabielude puhul tavalisemate abieludega võrreldes levinumad.

Väljaspool seda abielu sündinud lapsed on suuremas ohus, kui vanemad kolivad oma unistusi ellu viima teise riiki. Kultuuriline erinevus ja sotsiaalne vastuvõetamatus võivad mõjutada lapse vaimset ja füüsilist tervist, jättes talle ümberasustatud ja eraldatuse tunde, põhjustades madala enesehinnangu, lootusetuse ja ebapiisavuse tunnet, mis võib viia depressioonini.

Vaimse tervise parandamise viis

Suguluspaarid vajavad abiellumiseelset ja rasestumiseelset nõustamist, et nad oleksid eelseisvatest riskidest täielikult teadlikud. Vaimse tervise paremaks hindamiseks tuleks nende lastele teha kättesaadavaks kooli- ja kogukonnapõhised programmid. Teadlikkuse tõstmise programmid peaksid levitama olulist teavet ka seda ühiskonnaosa silmas pidades. Õigeaegne diagnoosimine võib aidata kaitsta haavatava elanikkonna vaimset tervist.

Barbara Odozi inspireeritud