Bipolaarse diagnoosi vaidlus

Bipolaarse diagnoosi vaidlus

Hiljutine artikkel ajakirjas The Boston Globe (vt allpool) tõstab esile poleemikat, mis on seotud bipolaarsete diagnooside plahvatusliku levikuga laste ja noorukite seas. Oma kogemuse põhjal olen näinud väga vähe patsiente, kes tegelikult vastavad traditsioonilistele bipolaarse häire kriteeriumidele. Ja ma olen veelgi ettevaatlikum bipolaarse afektiivse häire diagnoosimisel lastel ja noorukitel. Mõned bipolaarse häire iseloomulikud sümptomid, sealhulgas impulsiivsus, suurejoonelisus, kiired meeleolumuutused, riskivalmidus ja hüperseksuaalsus, on arenevatel noorukitel üsna normatiivsed.

Nüüd võib tekkida veelgi rohkem segadust, kui DSM-i uuele lisale DSM-5 lisatakse häiriv meeleolu düsregulatsiooni häire ehk DMDD. Olin osa meeskonnast, kes viis läbi selle uue diagnoosi välikatseid, ja arvasin alguses, et paljud lapsed, kellel oli varem diagnoositud bipolaarne afektihäire, saavad nüüd DMDD märgise. Minu kogemus oli aga hoopis teistsugune. Ma pole kindel, et ma isegi diagnoosisin selle kõigil lastel, keda välikatsetes uurisin. Tegelikult ei vastanud enamik meeleoluprobleemidega lapsi bipolaarse või DMDD kriteeriumidele. Paljud diagnoosid olid vanemate ja laste suhteprobleemid, PTSD, meeleoluhäired NOS, subsündroomsed meeleoluhäired, ärevushäired jne.

Üks asi, mida psühhiaatriliste diagnooside registreerimisel tähelepanuta jäetakse, on see, kui ranged diagnostilised kriteeriumid tegelikult on, ja see, kuidas kriteeriumid on kirjutatud, jätab patsiendi, vanema, õpetaja ja arsti subjektiivsuse. Näiteks vaadates DMDD kriteeriume (vt allpool), peaks olema ilmne, et see on väga kõrge latt selle diagnoosi saamiseks. Lapsel peavad esinema tõsiseid korduvaid vihapuhanguid rohkem kui 3 korda nädalas, intensiivsuse või kestuse poolest täiesti ebaproportsionaalsed, kusjuures meeleolu on pidev viha või ärrituvus, mis esineb peaaegu iga päev suurema osa päevast.

Need sümptomid või käitumisviisid peavad esinema 12 kuud ja selle aasta jooksul ei saa olla perioodi, mil lapsel ei esinenud sümptomeid 3 või enam kuud. Diagnoos ei kehti alla 6-aastaste ja üle 18-aastaste laste puhul, kuid diagnoos tuleb panna enne 10-aastaseks saamist. Lõpuks ei saa käitumist ja sümptomeid paremini seletada depressiooni, ärevuse või muude psühhiaatriliste häiretega. Ma pole kindel, et kõik lapsed, keda nägin psühhiaatrias praktiseerimas, vastaksid neile rangetele kriteeriumidele. Ja kui nii, siis minu jaoks on alati suurem küsimus, kuidas saan last ja tema perekonda aidata.

Usun, et diagnoos on määrava tähtsusega, kuna see suunab ravi, kuid olen hindamisel väga põhjalik ja mõistlik. Lisaks usun kindlalt, et sümptomite ja käitumise põhjuste mõistmine on diagnoosist olulisem. Kui lapsel ilmnevad sümptomid, mida hiljuti peeti "bipolaarseteks" sümptomiteks, kuid tegelikkuses tarvitab laps narkootikume, teda kiusatakse, reageerib elektrile või teda käivitab minevikutrauma, ei lahenda kõik maailma meeleolu stabiliseerivad ravimid probleemi, ei lahenda seda ega muuda lapse enesetunnet paremaks.

http://www.bostonglobe.com/metro/2012/05/09/proposed-new-diagnosis-for-bipolar-disorder-children-divides-psychiatrists/An4RHSU5uVZ6l6AiyTy9eP/story.html?camp=pm

http://www.dsm5.org/proposedrevisions/pages/proposedrevision.aspx?rid=397

Inspireeritud Asa Marokusest