Kas veganlus ja taimetoitlus on söömishäirete sümptomiks?

Kas veganlus ja taimetoitlus on söömishäirete sümptomiks?

Viimase aasta jooksul on suur hulk kliente öelnud, et meditsiinitöötajad annavad neile nõu, et nende elustiil ja toitumisharjumused on võrdväärsed vaimuhaigusega ning need tuleks liigitada söömishäirete alla. Nende otsust mitte süüa loomseid tooteid või piirata nende tarbimist mittelihapõhise sisuga peetakse äärmuslikuks ja vastuseks nende psühholoogilise heaolu häiretele. Psühholoogina tahaksin neid muresid tõstatada nii klientidele kui ka tervishoiutöötajatele.

Esiteks on oluline mõista, mis on taimetoitlus ja veganlus. Taimetoitlus on tava mitte süüa loomade lihapõhiseid tooteid, st liha, kala või kana, kuigi mõned inimesed nimetavad end endiselt taimetoitlasteks, kuid söövad kala. Otsused tehakse sageli uskumuste põhjal tervislikust või julmusest põllumajandustavades või lihatootmises. Endine usk põhineb arusaamal, et inimene on tervem, kui ta ei söö liha, kala ega kana, kuigi valib süüa loomseid kõrvalsaadusi nagu piim või muna. Viimane veendumus puudutab loomade kohtlemisega seotud julmuse küsimusi loomakasvatuses. Taimetoitlaste jaoks ei pruugi need kaks uskumust koos käia. Isik võib tervise parandamiseks piirata loomsete saaduste tarbimist, hoolimata eriti asjaomaste loomade heaolust.

Veganlus seevastu on filosoofia, mille kohaselt ei ole vastuvõetav loomade kasutamine ega ekspluateerimine mingil viisil. Vegantoitumise otsused ei pruugi olla filosoofiliselt motiveeritud, vaid pigem tehakse tervise paranemise põhjal. Rangelt võttes ei ole see vegan, kuid nagu veganiks juhitud filosoofia, ei tarbi inimene loomseid tooteid. Vegani tõeline määratlus põhineb eetikal; et loomade kasutamine või ekspluateerimine, st loomadel testitud farmaatsiatoodete söömine, kandmine, meelelahutus või kasutamine jne on oma olemuselt vale. Eetiline vegan on keegi, kes on veganlusest niivõrd mõjutatud, et on intellektuaalselt nördinud või tunneb suurt valu, kui mõistab, kuidas loomi tööstuslikus tootmises koheldakse. Just need isikud otsivad tõenäolisemalt psühholoogilist tuge, kuna neil on sageli ärevuse, depressiooni, PTSD, paanikahoogude, enesetapu või paranoia sümptomid.

Kui inimene otsib abi kvalifitseeritud spetsialistilt, teatab ta sageli sümptomitest, mida nimetatakse psüühikahäireks või, nagu ma eelistan öelda, psühholoogiliseks stressiks. Kui neilt küsitakse, ütlevad nad alati, et on omaks võtnud vegan elustiili, mida võib pidada äärmuslikuks mitteveganitest meditsiinitöötajate jaoks. Lähemal vaatlusel usun, et veganite kirjeldatud kogemused on nii traumaatilised ja rohkem seotud nende ellu tulnud teadmiste ja teadlikkusega, mitte nende elustiilivalikud on kaitsemehhanismid või strateegiad allasurutud psühholoogilise valu kogemise vältimiseks.

Mida veganid teavad?

Eetilist veganlikku elustiili omaks võtnud inimene on teadvustanud meie ühiskonna loomade tööstusliku kasutamise tohutut ja loomupärast julmust ja sotsiaalset ebaõiglust, olgu see siis toiduainete tootmises, meelelahutustööstuses või inimtarbimiseks mõeldud toodete testimisel. Loomade tööstuslik ekspluateerimine põhineb loomade kui vara käsitlemisel. Kasumi maksimeerimiseks vähendatakse kulusid, mis tähendab, et valu vähendamine ei ole võrrandi osa. See tähendab, et spetsiaalselt toiduks kasvatatud loomad ei saa samasugust õiguskaitset kui lemmikloomad. Vegan on sellest teadlikkusest traumeeritud ja tunneb end sageli jõuetuna, kui tema uskumusi võetakse tõsiselt või kui need muutuvad kiiresti või üldse. Tema trauma on aga sügavam. Nad on teadvustanud sellele tööstussüsteemile omast jämedat ebaõiglust ja liigilisust. Kui nad püüavad seda teistega jagada, mõistetakse neid sageli liiga tundlikuks või julgustatakse nõustuma, et "loomade söömine on normaalne" või "kui asjad oleksid nii halvad, ei lubataks neid kunagi". See suurendab nende valu ja eraldatuse tunnet, kuna teised inimesed tunnevad end sageli ebamugavalt jagatud teabe ja oma väärtuste väljakutse pärast. Need korduvad kogemused panevad inimese oma sõpru või perekonda võõrandama ja suurendavad veelgi oma stressi.

Teatud stabiilsuse ja valu leevendamiseks pöörduvad nad psühholoogi või psühhiaatri poole. Kui inimestele öeldakse, et nende söömisharjumused on äärmuslikud ja kujutavad endast söömishäireid, paranoiat või depressiooni, siis arvan, et arstidel jääb midagi väga olulist nende psühholoogilise stressi määravate tegurite osas puudu. Paljud kliendid teatavad oma stressi minimeerimisest või tähtsusetuks muutmisest vägivalla või täiendava väärkohtlemise vormina. See toob kaasa keerulise leinareaktsiooni, mille käigus kogetakse uuesti lahendamata eelmist leina. Püüdes leevendada oma edasist psühholoogilist valu, viha ja pahameelt, hoiavad nad sageli rangemalt kinni oma eetilisest vegankäitumisest. Just need teatatud käitumised panevad spetsialistid regulaarselt eeldama, et nende valitud strateegiad, mis on määratletud nende toitumis- ja elustiilivalikutega, on vaimuhaiguse funktsioon. Usun, et need ei ole psüühikahäirete sümptomid, vaid vaimse selguse, psühholoogilise heaolu, suurenenud empaatia ja kaastunde funktsioon. Kuidas need teretulnud psühholoogilised omadused ühtäkki psüühikahäirete alla liigituvad?

Status quo vaidlustamine

Usun, et kui meil on ainult haamer, saab igast probleemist nael. Professionaalil on liiga lihtne vaadata inimese käitumist läbi meditsiinilise märgistuse kitsa objektiivi ja ebatüüpilise söömiskäitumise sümptomitega silmitsi seistes nimetada see ebanormaalseks. Oleme seda näinud ka teiste ebatüüpiliste elustiilivalikute puhul, nagu homoseksuaalsus, mis on alles suhteliselt hiljuti psüühikahäirete nimekirjast eemaldatud. Veelgi enam, veganlus kutsub kõiki (sealhulgas professionaale) uurima oma liigilisust ja inimlikku paremust. Liigilisus on termin, millega seletatakse, miks erinevaid loomi erinevalt koheldakse, nt. Nt. miks me oleme koerte ja kasside vastu suunatud julmusest kohkunud, kuid aktsepteerime või ei sea kahtluse alla teiste loomade tapmist toiduks või testide saajatena. Vaatleja ebameeldivad tunded võivad viia ebaõigluse tagasilükkamiseni või tagasilükkamiseni. See on aga vähemalt abitu ja halvimal juhul kuritarvitav, kui spetsialist liigitab indiviidi hoiakud ja käitumise ebanormaalseteks, et alateadlikult vältida omaenda vaevuste kogemist, mis on omane tema enda liigilisusele või õigustatud üleolekule, mis on antud lihtsalt sellepärast, et ta on inimene.

Julgustan veganitest kliente kasutama teiste veganite abi, et neid nende teekonnal toetada. Kui teie sümptomid on ägedad, otsige a vegan psühholoog või nõustaja Igaüks, kes suudab selle elustiiliga kaasnevatele väljakutsetele kaasa tunda, oleks suure tõenäosusega abiks. Kuigi psühholoog võib olla vegan, pidage meeles, et saate oma valuga toime tulla ainult siis, kui usaldate professionaali ja teil on temaga suhe. Kui seda pole, ei aita ükski ühine filosoofiline seisukoht teil väljakutsetest üle saada.

Julgustan arste, psühholooge ja nõustajaid mõistma, et vegan toitumis- ja elustiiliharjumused ei ole söömishäirete sümptomid. See on väärtuspõhine otsustus, mis põhineb ühiskonnas kehtivatel normidel ja selline sobimatu sildistamine võib kliendi kannatusi veelgi süvendada ja kujutada endast üleoleku vormi loomadest – seekord teistest inimestest.

Inspireeritud Clare Mannist