Autism ja sotsiaalne suhtlus

Autism ja sotsiaalne suhtlus

Autismi tavaliselt kirjeldatud tunnus on sotsiaalse suhtluse võimalik kahjustus. Kuid vanemad on mõnikord segaduses, kui tähtis on, et laps suhtleks oma eakaaslastega. Koolipsühholoogina olen näinud palju stsenaariume, kuidas vanemad tõlgendavad sotsiaalset suhtlust seoses autismiga.

Õdede-vendade suhtlus

Vanemad kirjeldavad sageli, et laps suhtleb palju venna või õega. See on aga piiratud, sest õde-vend võib lapsele, keda nad nii hästi tunnevad, ülekompenseerida. Õed-vennad annavad mänguasja või eseme sageli enne, kui laps seda küsima peabki. Muudel juhtudel võib õde-vend anda nutvale lapsele süüa, ilma et oleks vaja mingit sotsiaalset suhtlust. Ka õde-vend võib olla agressiivne, kui ta võtab lapse mänguasja ja jookseb minema enne, kui võimaliku autismiga laps jõuab reageerida. Õde-vend võib hakata lapse eest rääkima ja vastama, mis ei soodusta lapse sotsiaalset suhtlust. Võimalusel peaksid vanemad püüdma pakkuda laia valikut mängukogemusi peale õdede-vendade mängu.

Vanemate laste suhtlemine

Vanemad kirjeldavad vahel, et laps tahab ainult suuremate lastega mängida. Probleemid tekivad autismiga lastel, kui vanem laps alustab rohkem mängukogemusi ja sotsiaalset suhtlust. Vanem laps saab luua “mängukooli”, korraldades materjale, õpetades tunde, jagades pabereid ja jagades ühiskondlikke kiitusi. Väike laps saab aga ainult mängukogemustele reageerida või mitte. Autismiga lapsele ei pruugita pakkuda piisavalt mängukogemusi ja võimalusi sotsiaalse suhtluse algatamiseks.

Suhtlemine täiskasvanutega

Kuulsin kord, kuidas üks vanem kirjeldas autismiga lapse sotsiaalset suhtlust ja kogu kirjeldatud suhtlus toimus täiskasvanutega. Muidugi, ma olen seda korduvalt näinud, kui ainuke laps suhtleb ema, isa ja vanavanemaga. Samas olen kuulnud ka liigsest suhtlemisest täiskasvanud terapeutidega. Kuulsin, et üks vanem soovitas, et ta ei taha lapsele koolieelset programmi, sest laps jääb kogu teraapiast ilma. Autismiga laps võib saada individuaalset teraapiat täiskasvanud füsioterapeudi, täiskasvanud tegevusterapeudi, täiskasvanud logopeedi ja täiskasvanud käitumisterapeudi juures. Selle lähenemise probleem seisneb selles, et laps suhtleb ainult sotsiaalselt ja suhtleb täiskasvanutega ning jääb ilma olulistest sotsiaalsetest oskustest, mida saab eakaaslastelt õppida.

Võimalused eakaaslastega sotsiaalse suhtluse parandamiseks

– Kaaluge vanusepõhiseid laagreid ja puhkekeskuse tunde, kus laps saab õppida uusi asju ja tegeleda lõbusa õppetegevusega temaealistelt kaaslastelt.

– Laske lapsel uurida interaktiivseid tunde, mida õpetavad täiskasvanud, kuid kus lapsel on eakaaslastega praktiline kogemus. Ujumis- või tantsutunnid annavad väikestele lastele toreda sissejuhatuse uute oskuste õppimiseks ning nende eakaaslaste jälgimiseks ja suhtlemiseks, kes õpivad samu uusi oskusi.

-Klubide või sotsiaalsete rühmade suhtlus võib pakkuda väikelastele palju samaealisi kogemusi. Erinevates klubides käivad lapsed saavad vaadata, kuidas teised lapsed näitavad ja demonstreerivad esemete kasutamist. Teised väikesed lapsed võivad tuua eseme autismiga lapsele ja oodata vastust. Laps võib soovida ruumis välja tuua midagi, mida teine ​​laps mängu- või rühmaalal võib vaadata või millele vastata.

-Lõpuks ei tohiks vanemad unustada, kui oluline on pakkuda väikestele autismiga lastele tervislikke sotsiaalse suhtluse kogemusi. Igasugune sotsiaalse suhtluse võimalus, mis annab lapsele autismi jaoks aega, et parandada teistega suhtlemist ja suhtlust sotsiaalses keskkonnas, võib olla lapsele positiivne ja kasulik uute sotsiaalsete oskuste õppimisel.

Inspireeritud Susan Louise Petersonist