Suhtelise lähenemise väärtus autismile

Suhtelise lähenemise väärtus autismile

Arenguprobleemidega laste toetamisel peame esmalt mõistma, et see nõuab meeskonnatööd ja tugevustepõhist lähenemist. Tuleb mitte keskenduda sellele, mida laps ei suuda, vaid vaadata, mida laps suudab saavutada ja sellest lähtuda. Vanemad võivad otsida professionaalide tuge, kuid nad peavad teadvustama, et nemad on lapse elus kõige olulisemad inimesed ning nende lapse arengu edendamine ei ole ainult spetsialistide töö, vaid kõigi lapsega seotud inimeste ühine pingutus. Selleks, et sekkumised oleksid tõeliselt tõhusad ja kasulikud, peavad need olema järjepidevad ja püsivad. Sekkumised peavad olema ühesugused kõigis piirkondades, kus laps viibib.

Meie jaoks on ülioluline mõista laste keskkonnareaktsioone, olenemata sellest, kas neil on arenguprobleeme või mitte. Kui õpetajal, vanemal või muul inimesel on vaenulik toon, halb käitumine, valju hääl jne. Kõik need asjad võivad lapsele üle jõu käia ja põhjustada käitumisreaktsiooni. Igasugune käitumine on eesmärgipärane ja seda tuleks sellisena käsitleda, isegi negatiivne käitumine. Käitumine on viis, kuidas laps räägib meile stressirohkest olukorrast või ilmsest vajadusest või soovist, kui ta ei pruugi olla võimeline seda meile suuliselt edastama. Valgus, helid ja muud sensoorsed stiimulid võivad samuti lapses stressi tekitada. Peame looma teadlikkust sellest, mis keskkonnas võib stressi vallandada, ja püüdma keskkonda muuta, et see oleks lapse jaoks mugavam ja turvalisem. Samuti peame olema ettevaatlikud, kuidas me lastesse suhtume. Kui suhtume negatiivse käitumisega lapsesse kui "koletisse" või tunneme, et kuna laps on mõnikord tormakas, peame automaatselt kasutama ravimeid, siis oleme omaks võtnud negativistliku hoiaku, mis kandub kindlasti edasi ka lapsele. Lapsed on väga teadlikud täiskasvanute arusaamadest, isegi suhtlemisraskustega inimestest. Peaksime oma lapsi vaatama läbi rõõmusilmade ja lähenema käitumisraskustele mitte selle järgi, kuidas saaksime neid maha suruda, vaid pigem selle järgi, kuidas saaksime rahuldada vajadusi, lahendada konflikte ja kõrvaldada kannatusi.

Põrandaaja mudel on eriti kasulik suhtlemis- ja sotsiaalsete probleemidega lastega töötamisel. Mitteverbaalsete laste puhul saame alustada käemärkide tutvustamisest, liikuda edasi piltide kasutamise juurde ja seejärel järk-järgult julgustada last kasutama sõnu või fraase soovide väljendamiseks. Esialgu ei ole oluline, kas verbaliseeringud on õiged, vaid pigem see, kas tehti verbaalne katse. Põrandaaja mudelis, kui laps osaleb sellises käitumises nagu esemete keerutamine, ei oleks me halvustavad, vaid pigem tutvustaksime õrnalt uut mänguasja või eset ja prooviksime lapse tähelepanu kõrvale juhtida produktiivsemale tegevusele. Eholalia olukordades võime öelda selliseid asju nagu "see on telesaade" ja pakkuda vahendeid selle suunamiseks teisele meelelahutusvormile. Oluline on anda lapsele arusaadavaid signaale ning sisukaid ütlusi ja lauseid, kui soovime, et ta käituks teisiti.

Arenguprobleemidega laste paremaks sulandumiseks sotsiaalsfääri on vaja, et nad ei oleks isoleeritud olukordades, kus neid silditakse ja tõugatakse tüüpilistest eakaaslastest eemale. Pigem tuleks neid võimalikult palju tüüpiliste eakaaslastega kaasata. Nad võivad vajada täiendavat tuge ja majutust, kuid kuidas nad hakkavad õppima olulisi oskusi, kui nad ei puutu sageli ja pidevalt ümbritseva maailmaga kokku? Olen välja töötanud selle, mida ma nimetan "päriselu proovideks", kus saame luua lapse jaoks konkreetse sotsiaalse stsenaariumi. Võib juhtuda, et saate sisseoste teha toidupoes. Terapeut ja lapsevanem juhendavad ja juhendavad last eelnevalt, kuidas sellist tegevust sooritada ning seejärel lasevad tal seda tegelikult demonstreerida. Seltskondlikud lood ja koomiksivestlused on teabe edastamisel väga kasulikud, kuna need lapsed kipuvad olema visuaalsed õppijad. Seltskondlikke lugusid saab teha lihtsalt vihikutest, mida laps aitab luua ja mis visandab konkreetse ülesande või stsenaariumi koos eeldatava käitumisega. Koomiline jutt on abiks nii empaatiavõime kui ka reflektiivse mõtlemise arendamisel, kuna palume lapsel välja töötada pealdised selle kohta, mida erinevad inimesed võivad erinevates olukordades öelda ja mõelda.

Lõpetuseks usun, et on ülioluline, kuigi mõnele võib see tunduda vastuoluline, kindlaks teha, et arenguprobleemidega lapsed saavad ja saavad kasu ainuüksi psühhosotsiaalsest ja suhetepõhisest lähenemisviisist. Mõned on otsustanud kasutada ravimeid ja ma ei süüdista ega mõista hukka neid, kes selle valiku tegid, kuid teen ettepaneku, et on olemas alternatiivid, ja annan teavet nende alternatiivide ja psühhotroopsete ravimite kasutamise ohtude kohta. Esiteks, ma ei vaidle vastu sellele, et ravimid võivad käitumise allasurumise mõttes "töötada". Lapse tooli külge kinnitamine toimiks aga ka käitumist alla surudes. See oleks vastumeelne ja võib-olla ebaseaduslik. Ma näen vähe erinevust sellise lähenemise ja psühhotroopsete ravimite kasutamise vahel. Erinevus seisneb selles, et üks on füüsiline ja teine ​​​​keemiline piirang. Kui ütleme, et miski "töötab", ei võta me sageli arvesse mehhanismi, mille abil see töötab. Dr Peter R. Breggin, MD, võrdles antipsühhootiliste ravimite kasutamist lastel "keemilise lobotoomiaga", kuna see nüristab otsmikusagarate funktsioone. Nende ravimitega kaasneb tardiivse düskineesia risk, mis on püsiv, moonutav neuroloogiline kahjustus. Lisaks on ravimid, nagu Risperdal, välja kirjutatud väljaspool märgistust ja need ei ole näidustatud alla 18-aastastele inimestele, kuid need on siiski välja kirjutatud.

See võib nõuda rohkem rasket tööd, jõupingutusi ja kannatlikkust, kuid olen veendunud, et olen töötanud enam kui 40 arenguprobleemidega lapsega, et pigem suhtepõhised lähenemisviisid kui keemiline vaoshoitus on tõeline viis õpetada meie lastele oskusi keskenduda oma tugevate külgede ärakasutamisele, arendada edasi ja aidata lahendada väljakutseid esitavaid käitumisviise ning tegeleda konfliktide ja kannatuste tõelise allikaga, mitte ainult nende probleemidega.

Inspireeritud Dan Edmundsist