Autismiga inimestel on ainulaadne vaatenurk

Autismiga inimestel on ainulaadne vaatenurk

On ilus päev ja me oleme rannas. Õhk on täis naeru ja rõõmu. Naeratan, kui näen oma 4-aastast tütart oma nõbuga liivalosse ehitamas. Pöördun oma poja poole ja mu süda on raske. Ta ei ole ümbritsevast teadlik ja sõelub pidevalt liiva läbi sõrmede. Ta jälgib, kuidas osakesed langevad laiali.

Oleme riidepoes ja mu tütar on põnevil. 6-aastaselt meeldib talle oma riideid sobitada. Ta käib rõõmsalt nagist riiulisse, soovides osta särke, seelikuid ja sokke. Teie osalust on imeline näha. Mu hirm suureneb, kui hoian oma poja käest kinni. Ta ei hooli sellest, mis tal seljas on ja ei tea, kuidas sinna sisse mahtuda, nutab ja üritab pidevalt riidenagi vahele peita.

Kodus lõõgastun diivanil. Minu 7-aastane tütar jookseb ootamatult minu juurde ja kallistab mind armastavalt. "Ema, ma armastan sind nii väga?" selgitab ta laia naeratusega. See on kibe hetk, sest oma silmanurgast näen oma poega oma sõrmi vahtimas, kui ta neid läbi õhu jookseb.

Muuseumist läbi astudes avaldab mu 8-aastane tütar muljet. Ta arutab hea meelega meiega iga tükki, esitab küsimusi ja avaldab oma arvamust. Mu poeg kõnnib mu kõrval ja vaatab tühja pilguga iga tükki. Mu süda on murtud. Ta ei kommenteeri ja ma ei tea, kas ta saab aru, kus me oleme.

Aastad mööduvad ja mu lapsed kasvavad ja küpsevad

See on ideaalne õhtu rannas jalutamiseks. Kui sätime end liivale päikeseloojangut vaatama, kurdab mu 15-aastane tütar igavuse üle. Pöördun ohates poja poole ja olen kohe tema rõõmust haaratud. Ta naudib iga hetke, nagu oleks see tema esimene kord, vaadates, kuidas taevas päikese loojudes värvi muudab.

Ringkäigul kuulsas kunstimuuseumis pole mu 14-aastane tütar rahul. Ta keeldub väljapanekuid vaatamast ja küsib pidevalt, millal tahame lahkuda. Vaatan oma poega ja ta naeratab mulle rõõmsalt. Mu süda täitub uhkusega, kui näen teda hoolikalt seinal olevaid kunstiteoseid ja maale uurimas.

Kaubanduskeskuses toiduväljakul viibides märkan oma 16-aastast tütart koos tema sõpradega. Naeratan ja lehvitan rõõmsalt. Vanuses, mil tal on piinlik, et teda oma vanematega nähakse, teeskleb ta, et ei märka mind ja kõnnib otse mööda. Valu asendub kohe rõõmuga, kui mu poeg mind süütult armastavalt kallistab ja siis rõõmsalt oma soodat joob.

Oleme riidepoes ja mu 17-aastane tütar on hull. Kuulan pettunult, kuidas ta kinnitab, et saab osta ainult uusimaid ja kalleimaid disainerteksaseid. Pöördun temast eemale ja naeratan. Mu poeg hoiab mulle küsivate silmadega otsa vaadates üleval paari lihtsaid lühikesi pükse.

Kogu meie pere on liiklusummikutes pettunud. Kõik peale mu poja, kelle tähelepanu on keskendunud telefonijuhtmel puhkavale linnuparjale. Ükshaaval naeratame üksteisele, kui märkame tema rõõmu. Oma ainulaadse võimega elu hinnata, tuletab mu poeg mulle pidevalt meelde, kui oluline on hinnata iga hetke.

Inspireeritud Jene Aviramilt