Seos hilisemas elus lühema une ja mitme haiguse vahel

Seos hilisemas elus lühema une ja mitme haiguse vahel

Inimese füsioloogilised protsessid sõltuvad nende nõuetekohaseks toimimiseks suuresti unest. Hiljutine PLOS ravim Ajakirjanduses läbi viidud uuring selgitas välja seose eakate 50-, 60- ja 70-aastaste inimeste une kestuse ja multihaigestumise sageduse vahel. Märkimisväärne on see, et uuringus kasutati analüüsiks 25 aasta järelkontrolli andmeid.

Õppige: Seos une kestuse vahel vanuses 50, 60 ja 70 aastat ja multihaigestumise riski vahel Ühendkuningriigis: Whitehall II kohortuuringu 25-aastane järelkontroll. Foto krediit: kudla / Shutterstock

Puuduvad tõendid une kestuse ja tervisliku seisundi kohta

Kuigi mitmed uuringud on näidanud seost une kestuse ning krooniliste haiguste (nt vähk ja südame-veresoonkonna haigused) ilmingu ja suremuse vahel, jääb selle seose olemus ebaselgeks.

Kui ühel inimesel on rohkem kui üks krooniline haigus, nimetatakse seda multimorbiidsuseks. Siiski pole palju uuringuid multihaigestumise ja une kestuse vahelise seose kohta. Lisaks pole teada, kas une kestus mõjutab tervist, põhjustab kroonilisi haigusi ja viib seejärel suremuseni.

Praegu on vanematele täiskasvanutele soovitatav magada 7–8 tundi; Tulevased uuringud peaksid aga uurima, kas lühike või pikk une kestus suurendab haigestumuse riski. Lühikese une ja kaasuvate haiguste esinemisega seotud bioloogilised mehhanismid on kättesaadavad; Pikema une mõju krooniliste haiguste avaldumisele pole aga täpselt selge.

Es wurde berichtet, dass sich das Schlafmuster mit zunehmendem Alter einer Person ändert. Daher stellt sich die Frage, ob Veränderungen im Schlafverhalten im mittleren oder höheren Lebensalter das Risiko einer Multimorbidität erhöhen.

Uuringu kohta

Praeguses uuringus kasutati Whitehall II kohordi, 1985. aasta käimasolevat uuringut, mis hõlmas 10 308 (6895 meest ja 3413 naist) Briti riigiteenistujat. Kuna 99,9% osalejatest olid seotud Ühendkuningriigi riikliku tervishoiuteenistuse (NHS) elektrooniliste tervisekaartidega, saadi sellest teenusest asjakohased meditsiinilised andmed.

Enda teatatud teave osalejate keskmise une kestuse kohta nädalas öö kohta koguti kuue andmekogumislaine käigus aastatel 1985–2016. See teave on liigitatud vanuse järgi, st h. 50, 60 ja 70 aastat. Unekvaliteedi hindamiseks kasutati Jenkinsi uneprobleemide skaalat. Osalejatelt küsiti nende unekogemuste kohta, näiteks: B. Unetus, unehäired, mitu korda öösel ärkamine ja uinumisraskused.

Selles uuringus määratleti multimorbiidsus kui kahe või enama kroonilise haiguse esinemine kolmeteistkümnest tuvastatud kroonilisest haigusest, mis põhinevad kliinilistel läbivaatustel Whitehallis kuni 2019. aasta märtsini.

Vooskeem 50-, 60- ja 70-aastaste une kestuse ning multimorbiidsuse riski vahelise seose analüüsimiseks.

Uuringu tulemused

Kokku 7864 multihaigestumata osalejat olid vanuses 50 aastat. Selles rühmas tekkis 4446-l esimene krooniline haigus, 2297-l arenes multimorbiidsus ja 787 suri seejärel.

Täheldati, et neil, kes magasid 50-aastaselt vähem kui viis tundi, oli suurem risk haigestuda oma esimesse kroonilisse haigusesse võrreldes seitsmetunnise unega. Huvitaval kombel ei seostatud üle üheksa tunni magamist selliste üleminekutega.

Praegune perspektiivuuring esitas kolm peamist järeldust. Esiteks seostati lühikest une kestust pidevalt suurenenud multimorbiidsuse riskiga. See tähelepanek kehtis nii keskealiste kui ka vanemate osalejate kohta. Lühike une kestus oli seotud ka haiguse esialgse alguse ja sellele järgneva multimorbiidsusega. Seda aga ei seostatud suremusega.

Teiseks oli pika une kestus vähem tõenäoline vanuses 60 ja 70 ning täheldati multimorbiidsuse esinemissagedust. See aga ei kehtinud 50-aastaste osalejate kohta. Seetõttu ei seostatud pikka une kestust 50-aastaselt haiguse progresseerumisega.

Kolmandaks, kiirendusmõõturil põhinev une kestuse mõõtmine keskmise vanusega 69-aastastel osalejatel kinnitas seost une kestuse ja multimorbiidsuse esinemissageduse vahel vanuses 60 ja 70 aastat.

Tugevused ja piirangud

Selle uuringu peamised tugevused hõlmavad pikka jälgimisperioodi ja korduvat une kestuse mõõtmist erinevates vanuserühmades. Lisaks andis mitme osariigi mudelite kasutamine rohkem teavet une kestuse ja haiguse progresseerumise vahelise seose kohta.

Selle uuringu põhiline piirang on pika une kestuse kategoorias osalejate väike arv. Selle tulemusena ei saanud autorid teha järeldusi multihaigestumise esinemissageduse kohta selles rühmas. Lisaks suurendas uuringu enesearuannete olemus kallutatud tulemuste riski. Autorid tõid välja ka une mõõtmisel diagnoosimata tingimuste tõttu pöördpõhjuslikkuse riski. Kohordis oli piiratud arv mittevalgeid osalejaid, nii et tulemusi ei saanud üldistada.

Järeldused

Käesolev uuring näitas selgelt seost lühikese une kestuse ja multimorbiidsuse tekke vahel. See tähelepanek kehtib kesk- või hilises eas isikute kohta. Lühike uneaeg 50-aastaselt oli seotud suurema kroonilise haiguse esmase alguse ja sellele järgneva multihaigestumise riskiga. Praeguses uuringus soovitati paremate tervisetulemuste saavutamiseks head une kestust ja kvaliteeti.

Viide:

• Sabia, S. et al. (2022) Zusammenhang zwischen der Schlafdauer im Alter von 50, 60 und 70 Jahren und dem Risiko einer Multimorbidität im Vereinigten Königreich: 25-Jahres-Follow-up der Whitehall-II-Kohortenstudie. PLOS Medicine, 19(10): e1004109. https://doi.org/10.1371/journal.pmed.1004109, https://journals.plos.org/plosmedicine/article?id=10.1371/journal.pmed.1004109

.