Füüsiline treening parandab kardiorespiratoorset vormi ja vähendab vähiravi kõrvalmõjusid

Füüsiline treening parandab kardiorespiratoorset vormi ja vähendab vähiravi kõrvalmõjusid

Ajakirjas JACC: CardioOncology avaldatud uuringu kohaselt on keemiaravi ajal tehtavad füüsilised harjutused ohutud, parandavad pikaajalist kardiorespiratoorset vormi ja leevendavad mõningaid vähiravi kõrvalmõjusid. Kui keemiaravi ajal ei ole treenimine võimalik, võib inimene osaleda treeningprogrammis, et taastada sama funktsiooni tase.

Kardiorespiratoorset sobivust, mida mõõdetakse maksimaalse hapnikutarbimise (VO2piik) järgi, peetakse üheks olulisemaks sõltumatuks kardiovaskulaarse tervise ennustajaks. Vähiravi ajal langeb VO2 tipp kuni 25%. Vähiravi põhjustab sageli kõrvaltoimeid, mis mõjutavad patsiendi tervisega seotud elukvaliteeti (HRQoL), sealhulgas kardiorespiratoorse võimekuse vähenemine, suurenenud väsimus ja kardiovaskulaarne haigestumus. On tõestatud, et füüsiline aktiivsus vähendab neid riske. Treeningteraapiat seostatakse kardiorespiratoorse võimekuse suurenemise, VO2 tipptaseme paranemise ning kardiovaskulaarse haigestumuse, vähisuremuse ja kõigist põhjustest tingitud suremuse vähenemisega.

Treeningu eelised vähihaigetele on laialdaselt tunnustatud. Siiski ei ole piisavalt tõendeid treeningu sekkumiste optimaalse ajastuse kohta vähihaigete pikaajalise kardiorespiratoorse sobivuse parandamiseks.

Annemiek ME Walenkamp, ​​MD, PhD, uuringu vanemautor ja meditsiiniline onkoloog, Groningeni ülikooli haigla meditsiinilise onkoloogia osakonnas, Groningenis, Hollandis

ACT-uuringus uurisid teadlased keemiaravi ajal tehtavate harjutuste tõhusust võrreldes järelraviga pikaajalise kardiorespiratoorse võimekuse parandamisel. Uuringus osalesid täiskasvanud patsiendid, kellel oli hiljuti diagnoositud rinnavähk, käärsoolevähk, munandivähk või B-rakuline mitte-Hodgkini lümfoom ja kellele oli kavandatud raviv keemiaravi. Ajavahemikus 2013. aasta veebruarist 2018. aasta novembrini määrati uuringus osalejad juhuslikult 24-nädalasele treeningule, mis algas kas keemiaravi ajal või pärast seda. Treeninguliikide hulka kuulusid mõõdukas kuni jõuline pingutus statsionaarsel jalgrattal, jõutreening jõumasinate ja vabade raskustega ning sulgpall. Esmane tulemusnäitaja oli VO2 tipu erinevus aasta pärast sekkumist. Teisesed tulemusnäitajad olid VO2 tipp pärast keemiaravi ja sekkumist, lihasjõud, HRQoL, väsimus, füüsiline aktiivsus ja enesetõhusus kõigil ajahetkedel.

Uurijad leidsid, et rühm, kes alustas ravi ajal treeningravi, teatas vähem väsimusest ja suuremast füüsilisest aktiivsusest vahetult pärast keemiaravi ning kogesid väiksemat VO2piigi, HRQoL-i ja lihasjõu langust. Kolm kuud pärast keemiaravi näitasid pärast ravi treenimist alustanud rühmad sarnaseid tasemeid ravi ajal treeninud rühmaga. Sõltumata ajastusest naasid mõlemad rühmad oma esialgse kardiorespiratoorse vormi juurde aasta pärast treeningu lõpetamist.

"Need tulemused viitavad sellele, et optimaalne aeg treeninguteks on keemiaravi ajal. Treeningprogrammi rakendamine pärast keemiaravi on aga arvestatav alternatiiv juhul, kui keemiaravi ajal trenni tegemine ei ole võimalik," ütles Walenkamp. "Loodame, et meie leiud motiveerivad tervishoiuteenuse osutajaid suunama patsiente vähiravi ajal füüsilise harjutusega tegelema."

Allikas:

Ameerika Kardioloogia Kolledž

Viide:

van der Schoot, GGF jt. (2022) Füüsilise väljaõppe sekkumise optimaalne ajastus, et parandada kardiorespiratoorset vormi: keemiaravi ajal või pärast seda. JACC kardioonkoloogia. doi.org/10.1016/j.jaccao.2022.07.006.

.