Eksperdid analüüsivad seost soolise düsfooriaga seotud diagnostilise kodeerimise ja suitsidaalsuse vahel

Eksperdid analüüsivad seost soolise düsfooriaga seotud diagnostilise kodeerimise ja suitsidaalsuse vahel

Ajakirjas The Lancet Child & Adolescent Health avaldatud uuringu kohaselt lubati USA-s 2019. aastal haiglaravil viibinud noorte seas 66% soolise düsfooriaga patsientidest enesetapukatsete või enesevigastamise tõttu, samas kui 5% soolise düsfooriata.

Uuringus uuriti enam kui 2 miljonit noorte (6–20-aastaste) juhtumit, kes sattusid mingil põhjusel haiglasse, ja määrati kindlaks, kui paljud neist hospitaliseerimistest olid seotud enesetapu või enesevigastamise katsetega, nii nende puhul, kellel oli sooline düsfooria diagnoos ja kellel ei olnud diagnoositud. Autorid rõhutavad, et haiglaravile sattunud noortel on tõenäoliselt suurem risk enesetapumõteteks ja enesevigastamiseks kui noortel üldiselt.

Transsoolised ja mittebinaarsed noored kogevad diskrimineerimist, mida on varasemates ambulatoorseid patsiente uurinud uuringutes seostatud enesetapumõtete või -katsete ja enesevigastamisega, kuid olemasolevad tõendid selle kohta, kui palju inimesi haiglaravile jõuab, on piiratud. See uuring on esimene, mis kasutab suurt riiklikult esinduslikku statsionaarset andmebaasi, et mõista seost soolise düsfooria ning enesetapukatse ja enesevigastamise vahel.

Kahjuks kinnitab meie uuring olemasolevaid tõendeid selle kohta, et enesetapu- ja enesevigastamise katsed on levinumad transsooliste või mittebinaarsete noorte seas. Selle haavatava rühma abistamiseks ja negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks peame vähendama diskrimineerimist. Tervishoiuteenuste osutajatena on meil ainulaadne võimalus seda teha, pakkudes neile haiglaravil viibivatele lastele sookohasemat hooldust. See hõlmab patsientide poole pöördumist nende jaatavate nimede ja asesõnadega, nende sidumist sugu kinnitavate meditsiiniliste ja sotsiaalsete tugiteenustega ning sihipäraste järelravi pakkumiste rakendamist enesevigastamise jaoks.

Dr Nadir Yehya, Philadelphia lastehaigla

Uuringus kasutati riiklikult esinduslikku laste statsionaarset andmebaasi (KID) kahel viimasel saadaoleval aastal (2016 ja 2019). See hõlmas 80% kõigist USA-s lastest väljakirjutatud patsientidest, mis esindab mõlemal aastal üle 3 miljoni patsiendi. Transsooliste või mittebinaarsete noorte tuvastamiseks otsisid autorid patsiente, kellel oli diagnoositud sooline düsfooria või mõni muu märgis, mis viitas soolisele düsfooriale. Seejärel hindasid nad enesetapukatsete, enesevigastamise ning enesetapukatsete ja enesevigastamise kombinatsiooni tõttu haiglasse viidud laste arvu ning võrdlesid soolise düsfooriaga ja ilma selleta noorte seas. Lisaks uurisid nad soolise düsfooria levimuse erinevusi teatud tunnuste järgi, sealhulgas rass, tervisekindlustuse tüüp ja keskmine sissetulek patsiendi elukohas.

Nii 2016. aastal (36% vs. 5%) kui ka 2019. aastal (55% vs 4%) oli soodüsfooriaga hospitaliseeritud noortel suurem enesetapukatsete levimus kui neil, kellel soodüsfooriat ei esinenud. Samamoodi oli mõlemal aastal kõrgem enesevigastamise levimus soolise düsfooriaga hospitaliseeritud noorte seas (2016. aastal 13% versus 1% ja 2019. aastal 15% versus 1%).

Vaadates neid kahte koos, oli soolise düsfooriaga noortel neli kuni viis korda suurem tõenäosus haiglas enesevigastamisele või enesetapukatsele kui soolise düsfooriata noortele. 2016. aastal koges 41% soolise düsfooriaga haiglaravile sattunud noortest enesetapukatseid või enesevigastusi, samas kui 6% ilma; 2019. aastal tõusis see 5 protsendilt 66 protsendini. Inimeste arvu leiate tabelist 1.

Kuigi soolist düsfooriat põdevate noorte üldine osakaal jäi madalaks, kasvas see oluliselt 2016. aastast (0,16%) 2019. aastani (0,48%). Autorid väidavad, et see on tõenäoliselt tingitud ühiskonna kasvavast arusaamisest ja erinevate sooliste identiteetide aktsepteerimisest, samuti suurenenud juurdepääsust soopõhistele meditsiini- ja vaimse tervise teenustele.

Noortel, kes olid mustanahalised, hispaanlased, latiinod või muud etnilised ja rassilised vähemused, kellel oli riiklik kindlustus või kes olid pärit madala sissetulekuga leibkondadest, diagnoositi soolist düsfooriat vähem. Autorid ütlevad, et see ei tähenda tingimata, et sooline düsfooria on nendes rühmades vähem levinud. See võib kajastada ebavõrdsust juurdepääsul soopõhisele hooldusele või suurenenud diskrimineerimist teatud tingimustes, mistõttu on majanduslikult ebasoodsas olukorras või etnilise vähemuse taustaga noortel diagnoosimise tõenäosus väiksem.

Soolise düsfooria diagnoosiga inimesed olid vähem tõenäoliselt pärit USA lõunaosast või maahaiglatest. Autorid ütlevad, et need piirkondlikud erinevused tekitavad muret diskrimineerimise suurenemise pärast nii tervishoius kui ka väljaspool teatud kohtades, mis võib takistada noortel end tuvastamast. See võib tähendada ka seda, et lõuna- või maahaiglate tervishoiuteenuste osutajatel on vähem võimalusi soolist abi osutada. See toob esile mõju, mida kultuur ja poliitika piirkondlikul ja osariigi tasandil võivad avaldada tervisetulemuste määramisel.

Autorid toovad välja mõned oma uuringu piirangud. Transsooliste ja mittebinaarsete noorte tuvastamiseks tugines see soolise düsfooria ametlikele diagnoosidele, mis võis hinnanguid mitmel viisil kallutada. Näiteks mitte kõik transsoolised ja mittebinaarsed noored ei koge soolist düsfooriat, mis võis viia selle rühma suuruse alahindamiseni. Lisaks ei pruugi mõned transsoolised ja mittebinaarsed noored saada ametlikku soolise düsfooria diagnoosi, kuna puudub juurdepääs diagnoosi panevale teenuseosutajale. Sellegipoolest väidavad autorid, et see oli kõige tõhusam viis transsooliste ja mittebinaarsete noorte tuvastamiseks, kasutades seda suurt riiklikku andmekogumit, ning rõhutavad, et nende tulemused on kooskõlas varem teatatud kõrge enesetapumõtete määraga transsooliste ja mittebinaarsete noorte seas.

Allikas:

Lantsett

Viide:

Mitchell, H.K. et al. (2022) Soolise düsfooria ja suitsidaalsuse ning enesevigastamise levimus USA statsionaarsete laste riiklikus andmebaasis: populatsioonipõhine, seeria- ja läbilõikeuuring. Lanceti laste ja noorukite tervis. doi.org/10.1016/S2352-4642(22)00280-2.

.