Miks on oodatav eluiga Euroopas toppama jäänud – ja kuidas mõned riigid ette jäid

Miks on oodatav eluiga Euroopas toppama jäänud – ja kuidas mõned riigid ette jäid

Uued uuringud näitavad, miks on oodatava eluea pikenemine kogu Euroopas aeglustunud – ja kuidas mõne riigi proaktiivne poliitika on aidanud neil Covid-19 kriisiga paremini toime tulla kui teistes.

Hiljuti avaldatud uuringus aastalLanceti rahvatervisTeadlased võrdlesid riskitegurite, suremuse põhjuste ja oodatava eluea trende Euroopa riikides enne 2019. aasta koroonaviiruse (Covid-19) pandeemiat ja selle ajal.

Oodatav eluiga on rahvastiku tervise põhinäitaja ja see on kõrge sissetulekuga riikides pikenenud alates 1900. aastatest. Seda kasvu võib seostada toitumise, laste suremuse, nakkushaiguste kontrolli ja elatustaseme järkjärgulise ja püsiva paranemisega. Oodatava eluea kasv on aga alates 2011. aastast aeglustunud kõigis riikides peale Norra ning mõnel juhul on aeglustumine olnud ka märgatavam. Covid-19 pandeemia tõttu süvenes aeglustumine veelgi 2020. aastal.

Covid-19 põhjustas paljudes riikides kõrge suremuse ja lühenes oodatavat eluiga. Need vähenemised ei ole veel taastunud ja pärast 2021. aastat esines mõnes piirkonnas endiselt ülemääraseid surmajuhtumeid. Siiski ei toimunud kõigis riikides võrdset langust – kuigi enamikus oli langus, ilmnes mõnes, näiteks Iirimaal, Islandil, Rootsis, Norras ja Taanis, oodatava eluea marginaalne paranemine või stabiilsus. Covid-19 pandeemia võib tervishoiuhäirete ja Covid-19 järgsete seisundite tõttu jätkuvalt mõjutada eeldatavat eluiga.

Uuringu kohta

Covid-19 mõjutas kõige enam ka riike, kus oodatav eluiga on pärast 2011. aastat kõige aeglustunud, mis viitab nõrgemale tervisetrendile enne, kui pandeemia muutis elanikkonna haavatavamaks.

Käesolevas uuringus võrdlesid teadlased riskitegurite, oodatava eluea ja surmapõhjuste trende Euroopa riikides enne Covid-19 pandeemiat ja selle ajal. Nad kasutasid 2021. aasta Global Last of Diseases Study (GBD) andmeid. 16 Euroopa Majanduspiirkonna (EEA) ja nelja Suurbritannia (Ühendkuningriigi) asutajariigis hinnati eeldatavat eluiga, riskitegurite kokkuvõtlikke kokkupuuteväärtusi (SEV) ja konkreetsetest riskiteguritest tingitud surmajuhtumeid.

Uurijad võrdlesid kolme ajaperioodi: 1990-2011, 2011-19 ja 2019-21. Nad hindasid nende perioodide keskmise aastase eluea muutusi. Oodatavat eluiga hinnati sünnihetkel, üldiselt ja surma põhjuste järgi lagunemisel. Oodatav eluiga sünnihetkel oli keskmine aastate arv, mida vastsündinuid võisid oodata, kui nad elasid vastu valitsevate vanuse- ja soopõhiste suremusnäitajatega.

Oodatava eluea üldise aeglustumise aasta hindamiseks kasutati Joinpoint regressioonimudeleid. GBD väljatöötatud tööriista abil arvutati põhjuspõhised suremusnäitajad 288 põhjuse jaoks. Oodatava eluea muutused seostati suremuse põhjuste muutustega igal perioodil, et määrata kindlaks konkreetsete surmapõhjuste muutuste panus oodatava eluea pikenemise aeglustumisse.

Lisaks kasutati konkreetsete põhjuste põhjustatud panuse hindamiseks eeldatavat eluiga surma põhjuse järgi kulumise järgi. GBD 2021 koostas epidemioloogilised hinnangud 88 riskiteguri kohta ja iga riskiteguri kohta hinnati SEV-sid. SEV oli kokkupuute riskiga kaalutud levimus. Arvutati keskmised vanuse järgi standardiseeritud suremusnäitajad, mis on seotud peamiste riskiteguritega.

Eeldatav eluiga sünnihetkel mõlema sugupoole jaoks kokku 1990–2021 riigiti, tellitud alates 2019. aasta oodatavast elueast

Tulemused

Kõrge vererõhu ja kolesteroolitaseme paranemine peatus paljudes riikides pärast 2011. aastat või vastupidi, kuigi meditsiini edusammud oleksid pidanud edenemist stabiilsena hoidma.

Teadlased jälgisid stabiilset oodatavat eluiga vähemalt kaks aastakümmet kuni 2011. aastani, mil toimus oluline muutus kõigis riikides peale Norra. Kõik riigid saavutasid aastase keskmise eluea pikenemise aastatel 1990–2011 ja 2011–2019, kuid riigiti esines märkimisväärne heterogeensus. Oodatava eluea pikenemise määr aastatel 2011-19 oli kõigis riikides peale Norra varasemast madalam. Inglismaal oli nende kahe perioodi vahel kõige suurem langus, Islandil aga väikseim.

Aastatel 2019–2011 vähenes oodatav eluiga enamikus riikides, kuid mõnes riigis (Iirimaa, Island, Rootsi, Norra ja Taani) toimus marginaalne paranemine või muutusteta. Suurimat oodatava eluea lühenemist täheldati Kreekas, Inglismaal ja teistes Briti riikides. Aastatel 1990–2011 olid suurima oodatava eluea surmapõhjused kasvajad ja südame-veresoonkonna haigused.

Riigid, kus nendest põhjustest tingitud oodatava eluea pikenemine oli aastatel 1990–2011 kuni 2011–2019 sarnane, olid ka riigid, kus nende perioodide vahel paranes kõige paremini: Rootsi, Island, Belgia, Norra ja Taani. Lisaks on nendes riikides aastatel 2019–2021 oodatav eluiga paranenud või veidi. Seevastu Suurbritannias Itaalias ja Kreekas, mille oodatav eluiga oli enne Covid-19 kõige aeglustunud, oli aastatel 2019–2021 suurim langus.

Selle aja jooksul oli oodatava eluea lühenemine riikides tingitud hingamisteede infektsioonidest põhjustatud surmajuhtumite ja Covid-199 tagajärgede tõttu. Vaatamata hingamisteede infektsioonide põhjustatud surmajuhtumite suurele arvule paranes aga Iirimaal ja Rootsis oodatav eluiga, kuna kasvajatest ja südame-veresoonkonna haigustest põhjustatud surmajuhtumeid oli vähem.

2019. aasta peamised spetsiifilised südame-veresoonkonna haiguste riskitegurid olid kõrgenenud süstoolne vererõhk (SBP), kõrgenenud madala tihedusega lipoproteiinide kolesterooli (LDL) tase ja dieediga seotud riskid. Neoplasmide puhul olid peamised riskitegurid toitumisriskid, tööalased riskid ja tubaka suitsetamine. Nii kasvajate kui ka südame-veresoonkonna haiguste olulised riskitegurid olid toitumisriskid, suitsetamine, kõrge tühja kõhuga plasma glükoosisisaldus (FPG), kõrge kehamassiindeks (KMI), madal füüsiline aktiivsus, õhusaaste ja muud keskkonnariskid.

Need riskitegurid näitasid aga erinevaid suundumusi:

• Die Raucherraten gingen in allen Ländern stetig zurück.
• Der BMI nahm während des Untersuchungszeitraums in allen Nationen stetig zu.
• Verbesserungen bei hohem SBP- und LDL -Cholesterinspiegel standen nach 2011 in vielen Ländern zum Stillstand oder sogar um.
• Ernährungsrisiken und niedrige körperliche Aktivität blieben anhaltend hoch.

Mõlema sugupoole oodatava eluea muutused sünnihetkel kokku, riigi ja surmapõhjuse lõikes aastatel 2019–2021, järjestatud kuni 2019. aastani, mille oodatav eluiga on kuni 2019. Püstised mustad tulbad näitavad iga riigi eeldatavat eluiga 2019. aastal ja katkendlikud vertikaalsed mustad tulbad näitavad eeldatavat eluiga 2021. aasta 2020-st kuni 9-ni. oodatava eluea lühenemine, mis on tingitud konkreetsetest surmapõhjustest aastatel 2019–2021. Pidevate ja katkendlike joonte välisküljel olevad tulbad tähistavad sama arvu aastaid.

Järeldused

Norra, Belgia ja Rootsi on teinud strateegilisi poliitilisi samme, sealhulgas paremat juurdepääsu vähiravile ja pikaajalisi toitumissekkumisi, mis on aidanud tagada eeldatava eluea, samal ajal kui teistel on olnud probleeme.

Üldiselt vähenes pärast 2011. aastat kõigis riikides, välja arvatud Norra, oodatav eluiga pärast 2011. aastat. Südame-veresoonkonna haigustest ja kasvajatest põhjustatud surmajuhtumite arvu paranemine ning kõrge SBP ja LDL-kolesterooli taseme paranemine aeglustusid pärast 2011. aastat märkimisväärselt. Seevastu kõrge BMI tõusis kolme aastakümne jooksul pidevalt ja muud riskid jäid enamikus riikides kõrgele.

Islandil, Norras, Rootsis ja Taanis ilmnes pärast 2011. aastat ja pandeemia ajal olulisi rahvusvahelisi erinevusi oodatava eluea osas. Need riigid on rakendanud poliitikat, mis on aidanud vähendada südame-veresoonkonna haigustesse ja kasvajatesse suremust ning potentsiaalselt leevendada Covid-19 mõju.

Oodatava eluea suundumusi seostatakse pikaajaliste poliitiliste sekkumistega, mis viitab sellele, et valitsused saavad pikaealisust mõjutada poliitiliste otsuste kaudu, näiteks: Näiteks Norras on pikaajaline fiskaalmeetmete ajalugu suhkrutarbimise vähendamiseks ning Belgia riiklikus vähiplaanis rõhutati ennetamist ja varajast ravi, säilitades seeläbi eeldatava eluea. Seevastu aitas Ühendkuningriigis pärast 2010. aastat riigi tervishoiu rahastamine tõenäoliselt kaasa oodatava eluea pikenemisele.

Uuring rõhutab ennetava rahvatervise poliitika tähtsust mitte ainult oodatava eluea pikendamisel, vaid ka tulevaste tervisekriiside suhtes vastupidavuse suurendamisel.

Allikad: