Kõrgem halva kolesterooli tase võib aidata Sardiinia vanuritel kauem elada, leiab uuring

Kõrgem halva kolesterooli tase võib aidata Sardiinia vanuritel kauem elada, leiab uuring

Uus uuring Sardiinia pikima elueaga elanike kohta näitab, et mõõdukas LDL-kolesterooli tase võib olla pikaealisuse saladus – see on tavapärane meditsiiniline nõuanne kolesterooli haldamiseks.

Hiljuti ajakirjas avaldatud uuringToitainedSardiinia sinisest tsoonist pärit mitteagenaarlased kutsusid järgima tavapärast tarkust. On näidatud, et mõõduka hüperkolesteroleemiaga (LDL-C ≥130 mg/dl) inimestel võib olla pikem eluiga. Seda toimet ei täheldatud aga väga kõrge kolesteroolitasemega inimestel, eriti naistel. Uurides pikaealise elanikkonna kolesterooliprofiile, püüdis Itaalia teadlaste meeskond välja selgitada, kas kõrge kolesteroolitase kujutab endast ohtu või varjatud kasu.

Hüperkolesteroleemia

Aastakümneid on kõrget kolesterooli taset seostatud suurenenud südame-veresoonkonna haiguste riskiga, mis on kogu maailmas peamine surmapõhjus. Meditsiinilised juhised on pikka aega rõhutanud kolesteroolitaseme alandamise ning südameinfarkti ja insultide ennetamise tähtsust. Hiljutised uuringud viitavad aga keerulisemale seosele kolesterooli ja pikaealisuse vahel, eriti vanematel inimestel.

Kolesterooli paradoks viitab leidudele, mis näitavad, et kõrgem kolesteroolitase võib olla seotud vanemate inimeste madalama suremusega. Mõned teadlased väidavad, et see on tingitud vastupidisest põhjuslikust seosest – kolesteroolitaseme langus on pigem tervise halvenemise tagajärg kui põhjus. Sardiinia uuring kõrvaldas selle võimaluse, jättes välja raske haiguse või halva enesehinnanguga osalejad, kuid leidis seose kõrgema LDL-C ja pikema elulemuse vahel. Teised usuvad, et kolesterool võib mängida vananemisel kaitsvat rolli, toetades immuunfunktsiooni ja rakkude paranemist. Vaatamata nendele aruteludele jääb kolesterooli ja ellujäämise vaheline seos ebaselgeks.

Kolesterooli paradoksi uurimine

Füüsiline aktiivsus mängis võtmerolli – uuringust selgus, et 85,2% meestest ja 69,0% naistest treenis vähemalt kolm korda nädalas, mis viitab sellele, et elustiili tegurid võivad kolesterooli paradoksile kaasa aidata.

Teadlased uurisid kolesteroolitaset ühes maailma pikima elueaga populatsioonis: Sardiinia sinise tsooni eakatel elanikel. Uuring viidi läbi Itaalias Sardiinia keskosas asuvas piirkonnas, kus elab suur hulk üle 90-aastaseid inimesi.

Meeskond valis 2018. aastal sellest populatsioonist välja 168 noort inimest (81 meest ja 87 naist) ja jälgis nende tervist kuni 2024. aasta detsembrini, mil 20 osalejat olid veel elus. Tulemuste täpsuse tagamiseks hõlmas uuring ainult inimesi, kelle kõik neli vanavanemat on sündinud sinises tsoonis.

Lipiidide profiile mõõdeti standardsete vereanalüüside abil pärast kiiret ööbimist ja seerumi kolesterooli taset, sealhulgas üldkolesterooli, madala tihedusega lipoproteiini (LDL), kõrge tihedusega lipoproteiini (HDL) ja triglütseriide, analüüsiti vastavalt kehtestatud meditsiinilistele juhistele. Osalejad jagati kahte rühma, mille aluseks oli LDL-C läve 130 mg/dl.

Uuringu käigus koguti ka ulatuslikke elustiili ja terviseandmeid, sealhulgas toitumist, kehalist aktiivsust, suitsetamist, kaasuvaid haigusi ja enesehinnangut. Teadlased viisid läbi statistilisi analüüse, kasutades erinevaid regressioonimudeleid, et teha kindlaks seos kolesteroolitaseme ja pikaealisuse vahel.

Segavate tegurite vähendamiseks jäeti uuringust välja ka inimesed, kes võtsid nii kolesteroolitaset langetavaid ravimeid kui ka lingudiureetikume. Lisaks võtsid teadlased analüüsis arvesse selliseid tegureid nagu sugu, kõrge vererõhk ja üldine tervislik seisund. Kuid uuringus mõõdeti kolesterooli taset ainult algtasemel ja ei jälgitud pikaajalisi kolesterooli suundumusi osalejate eluea jooksul.

​​​​​​​

Peamised arusaamad

Toitumisharjumused on olulised – uuringus leiti oluline positiivne seos LDL-kolesterooli taseme ja teravilja tarbimise vahel, samas kui oliiviõli tarbimist seostati madalama mitte-HDL-kolesterooli tasemega.

Uuringus leiti, et mõõdukat LDL-kolesterooli taset (≥130 mg/dl, kuid alla äärmusliku taseme) seostati uuritud mitteagenaarsete inimeste pikema elulemusega. Osalejatel, kelle LDL-C tase oli üle 130 mg/dl, oli keskmine elulemus oluliselt pikem (3,82 aastat) kui neil, kelle LDL-C tase oli sellest läviväärtusest madalam (2,79 aastat).

Regressioonanalüüs kinnitas ka, et mõõduka hüperkolesteroleemiaga isikutel, kelle LDL-C tase oli ≥130 mg/dl, oli 40% väiksem suremuse risk võrreldes normaalse kolesteroolitasemega isikutega. See leid jäi oluliseks isegi pärast võimalike segavate tegurite, nagu sugu, suitsetamise staatus ja kaasnevad haigused, kohandamist.

Siiski ei leidnud uuring lihtsat lineaarset seost kolesterooli ja pikaealisuse vahel. Osalejatel, kelle üldkolesterooli tase oli üle 250 mg/dl, ei olnud täiendavat ellujäämise kasu ning naistel seostati väga kõrget kolesteroolitaset lühema elulemusega.

Need tulemused seadsid kahtluse alla valitseva oletuse, et madalam kolesteroolitase on pikaealisuse jaoks alati kasulik. Selle asemel väitsid nad, et kõrgem kolesteroolitase väga vanadel inimestel ei pruugi olla oma olemuselt kahjulik ja võib mõnel juhul avaldada kaitsvat toimet. Mõned teadlased oletavad, et kolesterool võib toetada immuunfunktsiooni, vähendada nakkusohtu ja aidata kaasa rakkude säilimisele, mis on elanikkonna vananemise jaoks üliolulised.

Geneetiline vastupidavus võib olla tegur – teadlased usuvad, et ajalooline kokkupuude malaariaga Sardiinias võis soodustada geneetilisi tunnuseid, mis võimaldavad kõrget kolesterooli, suurendamata südamehaiguste riski.

Uuringul oli aga mitmeid piiranguid. Suhteliselt väike valimi suurus võib mõjutada tulemuste üldistavust. Lisaks mõõdeti kolesterooli taset ainult algtasemel, mis tähendab, et teadlased ei saanud hinnata pikaajalisi kolesterooli suundumusi osalejate eluea jooksul. Teine piirang on see, et enamikul osalejatest oli antihüpertensiivne ravi, mistõttu oli raske kindlaks teha, kas vererõhu kontroll mõjutas ellujäämise tulemusi.

Uuringus uuriti ka võimalikke toitumismõjusid kolesteroolitasemele. Leiti, et kõrgem LDL-C tase oli korrelatsioonis suurema teraviljatarbimisega, samas kui oliiviõli tarbimine oli seotud madalama mitte-HDL-kolesterooli tasemega. Dieedi roll kolesterooli paradoksis jääb aga ebaselgeks ja vajab täiendavat uurimist.

Vaatamata nendele piirangutele lisab uuring üha rohkem tõendeid, mis viitavad sellele, et vanemate täiskasvanute puhul võib olla vaja üle vaadata kolesterooli juhtimise juhised. Tulemused tõstatavad küsimuse, kas kolesteroolitaset langetavad ravimeetodid on kasulikud üle 90-aastastele inimestele või võivad sellised sekkumised olla mõnel juhul tarbetud või isegi kahjulikud.

Järeldused

Kolesteroolitaset alandavad ravimid võivad vajada uuesti läbivaatamist – teadlased on kahtlenud, kas statiinide kasutamine on väga vanadel täiskasvanutel kasulik või vajalik, sest kolesterooli alandamine ei pruugi alati selles populatsioonis ellujäämist parandada.

Üldiselt näitavad tulemused, et levinud arvamus, et madalam kolesteroolitase on alati parem, ei pruugi kehtida 90ndates eluaastates. Selle asemel võib mõõdukas hüperkolesteroleemia olla vananeva elanikkonna vastupanuvõime marker.

Kuigi need tulemused ei viita kolesterooli juhtimisest täielikult loobumisele, näitavad need siiski vajadust nüansirikkamate, vanusepõhiste lähenemisviiside järele südame-veresoonkonna tervisele. Uuringus leiti, et tulevased uuringud peaksid uurima, kas kolesteroolitaset langetavad ravimeetodid toovad kasu või võivad kahjustada vananevaid inimesi.

Autorid oletasid ka, et geneetilised ja keskkonnategurid võivad kaasa aidata kolesterooli paradoksile pikaealise Sardiinia populatsioonis. Üks hüpotees on see, et ajalooline kokkupuude malaariaga on valitud inimeste jaoks, kellel on loomulikult kõrgem kolesteroolitase, mis võib anda mõningast immuunsüsteemi kasu, suurendamata kardiovaskulaarset riski.

Uuringute jätkudes rõhutatakse uuringus meditsiiniliste juhiste isikupärastamise tähtsust selle asemel, et kohaldada kõigile vanuserühmadele ühtseid soovitusi.

Allikad: