Uuring tõstab esile järelevalvet lapsepõlve ajukahjustuste uurimisel

Uuring tõstab esile järelevalvet lapsepõlve ajukahjustuste uurimisel

Peaaegu neljandikku USA lastest, kellel on ajukahjustuse või põrutuse sümptomid, ei kontrollita selle seisundi suhtes, kusjuures nooremad lapsed jäävad eriti suure tõenäosusega vahele, näitab uus riiklik uuring.

Ajakirjas avaldatud USA eelretsenseeritud uurimusajukahjustus,näitab ka seda, et lastel, kellel olid sümptomid või diagnoositud ajukahjustus või põrutus, esinesid depressiooni sümptomid tõenäolisemalt kui teistel noorukitel. Samuti oli neil raskem sõpru saada.

Rutiinsed kontrollid aitaksid tagada, et sellised lapsed saaksid neile vajalikku hooldust, ütleb juhtivteadur Priyanka Ramulu, kes hakkas selle teema vastu huvi tundma pärast seda, kui sai 15-aastaselt autoõnnetuses põrutuse.

Ta viis uuringu läbi Marylandi keskkoolis ja õpib nüüd Duke'i ülikoolis neuroteadust.

Spordist, autoõnnetustest, kukkumistest ja muud tüüpi pähe saadavad peavigastused võivad lastel olla tõsisemad kui täiskasvanutel, kuna nende aju alles areneb.

Varasemad tööd on näidanud, et sellised sümptomid nagu väsimus, peavalud ning mälu- ja keskendumisraskused võivad kesta aastaid, häirida kooliteed ning suurendada noorte enesevigastamise ja enesetapu riski.

Suurem osa neist uuringutest on aga tehtud kliinikutes ravitud täiskasvanute või lastega ning puudub teave põrutuste ja ajuvigastuste mõju kohta noortele üldpopulatsioonis.

Priyanka Ramulu, vanemteadur

Selle probleemi lahendamiseks kogusid pr Ramulu koos dr Varshini Varadarajiga Baltimore'i Johns Hopkinsi ülikoolist ja dr Samir Belagajega Atlanta Emory ülikoolist andmeid 4269 lapse kohta vanuses 5–17 aastat, kelle vanemad (või mõni muu vastutav täiskasvanu) osalesid 2020. aasta riiklikus esindusuuringus National Health Interview Survey (NHIS).

Vanematelt küsiti, kas lapsel on kunagi olnud ajukahjustuse või põrutuse sümptomeid, mis on põhjustatud pähe või löögist. Võimalikud loetletud sümptomid olid: teadvusekaotus või teadvusetus; uimane olemine või mälulünga jätmine; Peavalu, oksendamine, ähmane nägemine või meeleolu või käitumise muutused.

Samuti küsiti neilt, kas last on kunagi hinnatud põrutuse või ajukahjustuse suhtes ja kas see tõi kaasa põrutuse diagnoosi.

Umbes 8,7%-l lastest olid põrutuse või ajukahjustuse sümptomid ja 5,3%-l oli ametlik diagnoos.

Tulemuste ekstrapoleerimine kõigile USA lastele vanuses 5–17 aastat viitab sellele, et 4,6 miljonil lapsel olid sümptomid ja 2,6 miljonil lapsel diagnoositi 2020. aastal.

Lisaks ei kontrollitud ligikaudu 23% sümptomitega lastest põrutuse või ajukahjustuse suhtes (mis moodustab umbes miljonit inimest üleriigiliselt), kusjuures nooremad lapsed jäävad suurema tõenäosusega läbi vaatamata.

Küsitluses esitati ka küsimusi lapse praeguse psühholoogilise ja sotsiaalse heaolu kohta.

Neil, kes kogesid sümptomeid või diagnoositi põrutus või ajukahjustus, oli 60% suurem risk depressiooni sümptomite tekkeks ja kaks korda suurem risk ärevuse tekkeks kui neil, kellel puudusid sümptomid või diagnoos.

Samuti olid nad tõenäolisemalt võtnud ravimeid, et parandada keskendumisvõimet (70% tõenäolisemalt), vaimset tervist, käitumist või emotsioone ning nad on sagedamini nõustanud (50% tõenäolisemalt).

"Leidsime, et veidi üle veerandi (26%) ärevuse või depressiooni sümptomitega inimestest sai ravi või ravimeid," ütleb proua Ramulu. "Kui vaimse tervise probleeme alaravitakse, võib see suurendada enesevigastamise ja enesetapu riski."

Sümptomite ja/või põrutuse või ajutrauma diagnoosiga lastel oli samuti raskem sõpru leida (tõenäosus 57%).

Kuigi uuringus ei õnnestunud põhjuslikku seost tõestada, viitavad tulemused sellele, et põrutused suurendavad laste psühholoogiliste, sotsiaalsete ja käitumisraskuste riski, väidavad teadlased.

Uuringu piirangud hõlmavad teabe puudumist selle kohta, millal peatrauma tekkis ja kui tõsine ajukahjustus oli. Lisaks ei olnud selge, kas psühholoogilised probleemid olid spetsiifilised peatraumale või tekkisid need pärast muid vigastusi ja haigusi.

Autorid järeldavad, et tungivalt on vaja kõiki lapsi pärast pähe saadud lööki kontrollida põrutuste ja ajuvigastuste suhtes.

„Peahoopi saanud laste rutiinne hindamine on ülioluline, et lapsed saaksid neile vajalikku ravi ja hooldust, olgu selleks siis ravimid, psühholoogiline nõustamine või abi sõprade leidmisel,“ selgitab Ramulu.

"Põrutuse või ajukahjustuse tuvastamine on samuti oluline samm teise peatrauma ärahoidmisel, mis võib olla tõsisem ja taastumine võtab kauem aega."

Allikad: